TallinnaMustamäe Reaalgümnaasium
/>
/>
Tallinn
2000
BIOGRAAFIA
Ta on pärit Läänemaalt,Paadremaa Rüüsmaalt, kus sündis 1922. aasta augustikuu 24. päeval.
Rüüsmaa oli vana talu, mida tema isapoolt vanaema vanemad (Müllerid) asusid pidama ja päriseks ostma jubaeelmise sajandi lõpul. Esimesed mälestused ongi tal sünnikodust:vana õlgkatu elumaja ja samasugune ait ning karjalaut, kambri otsas suuraed õuna-, ploomi- ja kreegipuudega, kopliväravas põlinekask linnupesadega. Koppel ja karjaaed olid hobuste, lehmade ja lammaste päralt,toa taga rohetas mudane tiik, mis kevaditi kubises konnadest, suvel püherdasidseal sead. Tagaõuest voolas läbi kiire oja, tegi polistesangleppade all lookeid. Suurvee ajal uputas, suvel aga oli vett nii vähe,et kalad — lutsud ja haugid — jäid kuivale. Karjamaa oli kõrgepoliste mändide alune, kust korjati korvi- ja tünnitäite viisimarju ning seeni. Heinal käidi soos, sumbati poolest säärestsaadik vees. Talveõhtutel nokitsesid mehed püsside kallal,rohitsesid neid ja valasid kuule ning haavleid, et jänese- võirebasejahile minna. Ahjupragudes laulsid kilgid.
Esimesest suurest sojast oli tema isa Vladimirkoju tulnud invaliidina. Ta abiellus naabervallast pärit taluteenija MiinaAdleriga. See abielu ei kestnud kaua. Pärast tema venna Antoni sündi1925. aasta algul Harri ema haigestus ja suri Tallinna haiglas. Jäi tavennaga vanaema Vana-Miina hoole alla. Sellega Rüüsmaa õnnetusedei lõppenud: vanaisa Kaarli külmetas lubjaahju ehitusel jakopsuhaigus viis ta enneaegselt hauda, järgnes vanaema pikaajaline haigus.Töökätest tuli puudus, võlad ähvardasid talu. Kõikkokku viis selleni, et Rüüsmaa anti Harri isa õe, s.o. tema tädiAnastasia ja tädimehe Jaak Saali pere pidada ning Harri pere asusidTallinna. 1915. aastani olid tema vanavanemad linnas elanudki, siis aga Rüüsmaalekutsutud, sest talu oli peremehe, vanaema venna surma järel tühjaks jäänud.
1929. aasta oli linna ümberasumiseksebasoodus — kriisi ja tööpuuduse aeg. Siitpeale lõppes temamuretu väikelapsepoli: mäletas, et ta ei kohanenud kitsalinnakorteriga, tundsis puudust Rüüsmaa õuest, jõest jaloomadest. Muule lisaks oli ta esimese linna-aasta järjest haige. Tekkismingi umbusk linna suhtes, millest ta polegi päriselt vabanenud.
1930. aasta sügisel viis vanaema temaTallinna Veerenni tänava (V) algkooli esimesse klassi. Tähed olidtal juba maal gooti tähestikuga aabitsast selgeks õpitud, kuidkoolis tuli need uue õpiku järgi ümber õppida. Kevadekssai ta siiski lugemise kätte.
1931. aasta suvelabiellus Harri isa teist korda. Kasuema Anette Habo toi perekonda kaks tütartoma esimesest abielust. Kuigi isa oli kõike kõige paremini mõelnud,läks suure pere ülalpidamine juhusliku tööga raskeks.Harri koos vennaga jäi vanaema kasvatada. Vanema töötas maja- jakooliteenijana, vahepeal elas kõdus Rüüsmaal. Sai ta koolis käiaTallinnas, Paadremaal, Taeblas ja Keilas. Õppimine oli aastatega järjestedukamalt ja tunnistused paremaks läinud. Koolis olid siis moes testid. Õpilaseleanti trükitud küsimustelelt, milles tuli täita lüngad võiteha arvutused. Hinde määras punktide arv. Nad õppisid kõikpüüdlikult ja õhinaga, testide kirjutamisel iga punkti pärastpingutades ja omavahel võisteldes. 1936. a. kevadel Harri lõpetasPaadremaa Algkooli.
Tuli juttu sellest, mis temast pidi edasisaama — kas jääb maale sulaseks või läheb linna mõndametit õppima. Tal oli kindel soov edasi kooli pääseda. Tatahtis õpetajaks hakata. Kirjutas sellest algkooli lõpukirjandiskiandiski. Seminari peeti siiski liiga kalliks ja Keilas elanud vanatädisoovitusel sooritas sisseastumiseksamid Tallinna Poeglaste Kaubandus-Ärindus-KeskkooliSakala tänavas. Seal oli koos kolm kooli: kaubanduskool, kommertsgümnaasiumja progümnaasium; direktor ning õpetajad olid ühised.
Esialgu ei läinud tal keskkoolis kuigihästi. Kõige suuremat vaeva nägis võõrkeelega,mida maa-algkoolides üksvahe üldse ei õpetatud, linnakoolidesaga küll. Oli ta saksa keeles kaasõpilastest maha jäänudja vaatamata armutule tuupimisele ikka teistest nõrgem. Alles teisestklassist alates jõudis pikkamööda järele, kui saksa keelthakkas andma õpetaja L. Kivimägi, täpne ja nõudlik niienese kui ka õpilaste suhtes. Üldiselt talle koolis meeldis. Õpetatielavalt ja huvitavalt. Tundides vesteldi poliitikast ja reisimuljeist teistesse maadesse, Fašismi olemusest Itaalias ja Saksamaal andisjahmatamapaneva kirjelduse ajalooõpetaja ja hilisem direktor U. Kessler.Oldi nõudlikud, tundides valitses hea distsipliin, klassikursusekordamise võimalust ei antud. Rõhku pandi iseseisva tööharjumuste kujunemisele, said nad palju praktilisi oskusi, nagu kirjavahetus,dokumentide vormistamine, masinakiri, tugeva aluse saksa keeles; toimetasime jatrükkisime oma ajakirja «Poiste Hääl». Kooli mainet õpilastesilmis tõstis tublisti seegi, et paljud nende õpetajad olid ise käsutatavateõpikute autorid: eesti keel — K. Mihkla, keemia — direktor O.J. Kiisel,raamatupidamine — J. Tammo, matemaatika — R. Meresmaa, saksa keel -H. Pezold,füüsika — R. Kuna, vene keel — Aleksejev, joonistamine E. Kana.
Kaubanduskooli aastad olid sisukad ja läksidkiiresti. Suved veetis Paadremaal sünnikodus. Rüüsmaa läksülesmäge: raadati võsa- ja lepikualusest uut poldu, vanadpuhastati kividest, muretseti masinaid, talus peeti head piimakarja. Mõistagipolnud see tulnud iseenesest, vaid suure tööga. Tööd nõutilasteltki, rääkimata suurest linnakooli poisist. Ometi polnud seevastumeelt ega raske. Ootas ta alati aega, millal linnast maale pääses.Rüüsmaal sai ta selgeks mitmesugused maatööd. Talumehehoolsus põlluharimisel, maa ja metsa hoidmine, range kokkuhoid ja leivakallikspidamine on sellest ajast meeles.
Kaubanduskoolis, eriti viimases klassis,hakkas Harri mõtlema edasiõppimisest gümnaasiumis, et hiljemoleks tee lahti ülikooli. Klassis oli teisigi, kellel sama mõte. Võtsidnad eratunde matemaatikas — kroon tund -, sest kaubanduskooli ja progümnaasiumiprogrammid erinesid. Väljavaateid veel kolmeks aastaks kooli jäädapidas ta siiski väga nigelaiks. Kevadel tuli tal gümnaasiumi mõtekatki jätta — ei näinud võimalust kulude katmiseks.
Kaubanduskooli lõpetamise järeloleks saanud tööd pangas, kuid Harri see ei meelitanud — jällegivaevas kahjutunne, et ta polnud õppinud seminaris. Otsustas ta asjaomamoodi: ära käia ajateenistuses. Juunikuu algul olid paberidvormistatud ja komisjonis käidud.
Algasid 1940. aasta suve pöördelisedsündmused. Sõjaväkke ei voetud ja ta sõitis suveks Rüüsmaale.Pidi ka aru pidama, mida edasi teha. Ootamatult selgus, et Rüüsmaalei olda tema edasiõppimise vastu, tädimees koguni soovitas uuestikooli minna -tal oli temaga sel teemal varem juttu olnud — arvas, et küllta tuleb rahaga välja, ja lubas toetada. Kahte korda ta seda öelda eilasknud. Tallinnas käies ta kohtas direktor O.J, Kiiselit, ta tundis huvi,mida Harria teeb või kavatseb. Kui rääkis soovist kommertsgümnaasiumiastuda, otsustas asja samas tänavanurgal: paneb nime kirja.
1940. aasta sügiseloli taas oma Sakala tänava koolis, aga seekord Tallinna PoeglasteKommertsgümnaasiumi ehk «Komme» õpilane. Endisi«Kauba» poisse istus peale tema klassis veel kolm, ülejäänudolid tulnud teistest Tallinna progünmaasiumidest ja reaalkoolidest. Elu läkssel sügisel väga sündmusterikkaks ja kiireks. Uudiseid tuli järjest:esiteks muudeti kooli nimetus — kommertsgümnaasiumist sai kommertskool;teiseks lühendati õppeaega kolmelt aastalt kahele; kolnandaks, ja õpilasteüllatuseks, hakati maksma stipendiumi. Vahepeal oli rahakurssi muudetudja Rüüsmaalt suvise töö eest kaasa saadud saja kroonigapolekski tal ilma stipendiumita midagi peale hakata olnud. Õppeaja lühendaminetoi kaasa tunniplaani tunduva paisumise, kuid «Kauba» poiste elu olikergem, sest eriained olid tuttavad, masinakirjatundidest vabastati, sai kogunitasulist masinakirjatööd.
Ühel vahetunnil tõmbaskaubanduskooliaegne klassijuhataja E. Kana Harri kitlinööbist kinni võttesenda juurde ja ütles, et tahab nõu anda. Oli väärt nõu:teha jõulust üleminekueksamid teise klassi ja kool kevadel lõpetada,lubas avaldust õppenõukogus toetada. Selleks tuli iseseisvalt äraõppida l. klassi teise ja 2. klassi esimese poolaasta üldained.
Nii läkski. Aega oli küll napilt,aga koos pinginaabriga tegid nad eksamid ära ja uuest aastast kolisimeteise klassi. Kevadel Harri lõpetas kooli. Sel ajal ei osanud arvata,kui oluline dokument on kommertskooli lõputunnistus — see võrdubkeskkooli lõputunnistusega, kaubanduskooli oma aga mitte. Harri jaoks kõigeolulisem seoses teise klassi üleminekuga selgus märtsis, kui lõppklassidesloeti ette Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi ringkiri, milles kutsutinoori toole rahvakooli õpetajatena ja osa võtma vastavatestkursustest. Teisiti öeldes; pakuti õpetajaametit, seda, millestoli ta mõelnud juba algkoolist peale, aga kaubondus- jakommertskooliaastatega sellest aina kaugenenud. Viis ta sedamaid avaldusedirektori lauale. Kogu kooli peale oli see ainus. Vastus tuli rutem, kuioodata võis -Harri arvati rahvakooli õpetaja kandidaadiks,saadeti ka tööjuhendid algkooli õppeprogrammide ja õpikuteläbitöötamiseks ning kutse katsetele. Katsed toimusid juunialgul, kursused pidid algama 23. juunil. Oli ta ainus meeshing ja vististi ka kõigenoorem üle saja õpetajakandidaadi hulgas. Katsed sooritatud jakool lõpetatud, sõitis Harri Kuusmaale, ise pisut kahetsedes, etjuba enne jaanipäeva, mida kodukülas peeti alati armsa pidulikkusega,peab tagasi Tallinnas olema.
Algas Suur Isamaasõda. Kursused eitoimunud. Jäin Paadremaale, tuli Saksa okupatsiooni aeg.
Paadremaa Algkooli juhatajal oli tema õpetajakutseksvalmistumine teada ja tema ettepanekul suunas Läänemaa koolivalitsusHarri Martina Algkooli tööle. Oli ta õpetajaks Martnas, Rõudesja Lihulas, seejärel teenis kaks aastat tööpataljonis. Pärastdemobiliseerimist 1946, aasta novembris töötas jälle õpetajanaLäänemaal, seekord Saulepis.
1947. aasta l.septembrist tuli Märjamaa Keskkooli. Märjamaale ta oleb jäänudki.Töötas ta Ants Lauteri nimelises Märjamaa Keskkoolis kolmkümmendüks aastat, nendest kakskümmend kuus õppealajuhatajana. Töökõrval lõpetas 1950. aastal Tallinna õpetajate Instituudija 1955. aastal Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi Leningradis,omandades keskkooli bioloogia- ja keemiaopetaja kutse.
1957. aastal Harriabiellus õpetaja Elsa Milliga. Nende peres on tütar Miina, kes õpibTallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikapedagoogikat.
Sõjajärgset kooli iseloomustasid õpilasteja õpetajate ühiskondlik aktiivsus ning väsimatu töörügamine.Toimusid õpilaste kunstilise isetegevuse olümpiaadid. 1948. aastakevadiseks ülevaatuseks Harri kirjutas näidendi «Täismehed»,millega jõudsid «Estonia» lavale. Kriitika nimetas näidenditsisult trafaretseks, kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks,nii et saal elas kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas näidendeidveelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, olid ülesehituseltliiga lõdvad ja igavad.
Ühel päeval, mäletas ta seda hästi,tuli kooli õpetajatetuppa tuttav, muheda olekuga noormees, üksnendest, kellega koos olid Sakala tänavas oma koolide «Poiste Häält»trükkinud –
/>
Holger Pukk. Holger töötas siis«Sädeme» toimetuses. Siitpeale algas Harri koostöö«Sädeme», hiljem «Pioneeri» toimetusega, sest teinekooli- ja klassivend «Kommest» — Manivald Kesamaa -oli seal ametis.Kirjutas ta «Sädemele», «Pioneerile» ja «Tähekesele»,kujunes tutvus ning koostöö toimetuste töötajate, kirjanikeHolger Puki, Jaan Rummo, Heljo Männi, Heino Väli, Jaan Bannapi,Olivia Saare, Maimu Linnamäe ja teistega. Sai Harri ohutust oma raamatutekokkupanemiseks.
Lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töökoolis, samuti Lääne-Eesti eluolu, ranniku, laidude ja saarte looduson mõjutanud tema kirjutamise ainevalda.
Tema raamatute esitrükkide toimetaja«Eesti Raamatu» lastekirjanduse toimetuses on olnud Helle Michelson.Peab Harri seda tööd autori jaoks oluliseks, ja selles mõtteson tal onne olnud,
Koolitöö kõrvalt on raskeleida aega kirjutamiseks. Tuli valida, kumma juurde jääda. Otsustaskirjutamise kasuks — 1978. a. jätis õpetajatöö jalahkusin koolist.